evolutsioon

Evolutsioon on populatsioonide hereditarsete omaduste pikaajaline muutus põlvkondade vältel, mis viib erinevate vormide ja liikide tekkimise ning võib lõpuks põhjustada uute liikide eristumise. Keskne idee on, et kõik elusolendid jagavad ühiseid esivanemaid ning varieeruvus ja kohanemisvõime on elutsüklis olulised.

Peamised mehhanismid on looduslik valik, mutatsioonid, geneetiline triiv, geenivool ja rekombinatsioon. Looduslik valik eelistab omadusi, mis suurendavad ellujäämist või sigimise edukust. Mutatsioonid annavad geneetilist varieeruvust, mis võimaldab valikul tegutseda. Geneetiline triiv on juhuslik muutus frekventsides, mis võib populatsioonis tähtsad muutused kaasa tuua. Geenivool on geenide vahetus populatsioonide vahel ning võib sarnaseid alleele suurendada või vähendada. Rekombinatsioon suurendab muutlikkust uute geenide kombinatsioonide kaudu.

Ajalooliselt esitati evolutsiooni ideed 19. sajandil Charles Darwini ja Alfred Russel Wallace’i poolt loodusliku valiku kontekstis. Darwini raamat On the Origin of Species (1859) populariseeris õpetust. Varasemad mõtted, näiteks Lamarcki õpetus liigeste kohanemisest keskkonna mõju kaudu, olid varasemad, kuid neid ei kinnitatud sama tuge. 20. sajandi keskpaigas tekkis tänapäevane süntees, mis ühendas evolutsiooni geneetikaga ja selgitas adaptatiivset muutust ning liigide tekkimist.

Tõendid hõlmavad fossiile, homoloogilisi ja vestigeaalseid struktuure, biogeograafiat, embrüoloogilisi sarnasusi ning molekulaarset ja DNA-tõendust. Speciation ilmub siis, kui reproduktiivne isolatsioon tekib ning populatsioonid järk-järgult eralduvad. Evolutsioon on bioloogilise ajaloo keskne raamistik ning seletab eluslooduse mitmekesisust ja omavahelist suhet.