entsefalit

Entsefalit on aju parenhüümi põletik, mis võib olla põhjustatud viiruslikest, bakteriaalsetest, seen- või parasiitinfektsioonidest ning mõnel juhul autoimmuunsetest mehhanismidest. Põhjused võivad esineda üksikult või kombineeritult; haiguse kulg võib olla äge ja eluohtlik. Tagajärjed ja taastumine sõltuvad etioloogiast, vanusest ning viivitamatust ravist.

Viiruslik etioloogia on kõige levinum. Tüüpilised põhjused on HSV-1, enteroviirused ja erinevad arboviirused (nt West Nile’i). Bakteriaalsed infektsioonid hõlmavad Listeria monocytose, tuberkuloosi ja süüfili; seen- või parasiitinfektsioonid (nt Toxoplasma) esinevad eriti immuunpuudulikkusega. Autoimmuunne entsefaliit tekib, kui immuunsüsteem ründab aju koed; tuntud nähud on anti-NMDA retseptori vastased antikehad, samuti LGI1 või CASPR2 vastu.

Haigusel on tavaliselt äge algus. Sümptomid võivad hõlmata palavikku, peavalu, iiveldust ja oksendamist, vaimse seisundi muutusi (segasus, letargia), krambid ning fokaalseid neuroloogilisi puudujääke (paresis, nägemis- või kõneprobleemid). Lapsed võivad ilmneda ärrituvuse, letargia või söömatusena.

Diagnoos põhineb kliinilisel hinnangul, CSF-i ja vere uuringutel ning pildistamisel (MRI või CT). PCR-analüüs CSF-st viiruste (HSV, VZV, enteroviirused) tuvastamiseks on kriitilise tähtsusega. Esmase HSV-kahtluse korral alustatakse empiriseeritud atsükloviiri ravi; bakteriaalse etioloogia korral lisatakse antibiootikumid. Rasket või autoimmuunset entsefaliti puhul võib olla immunoteraapia (kortikosteroidid, IVIG, plasmapereesi; vajadusel rituximab).

Prognoos sõltub etioloogiast ja raviajast. Viiruslikel vormidel võib olla pöörduv kulg või põhjustada püsivaid kognitiivseid ja mootorseid kahjustusi; mõnel juhul lõppeb haigus surmaga. Ennetus hõlmab mõnede viirushaiguste vaktsineerimist, varajast meditsiinilist sekkumist ja nakkuste ennetust.