eneseteadlikkus

Eneseteadlikkus ehk enese-teadlikkus on võime märgata ja mõista oma mõtteid, tundeid, kehalist seisundit ja identiteeti ning aru saada, kuidas need mõjutavad meie käitumist ja suhtlemist. See hõlmab nii otsest kogemust (praeguse hetke eneseteadlikkus) kui ka refleksiivset tasandit, kus inimene mõtleb oma mõtetele, emotsioonidele ja tegudele üle.

Tavapäraselt eristatakse erinevaid vorme ja tasemeid eneseteadlikkuses:

- fenomenaalne eneseteadlikkus: kogemuslik teadlikkus “mina praegu” ja minu subjektiivne kogemus.

- reflektiivne eneseteadlikkus: võime hinnata ja kirjeldada iseennast ning oma mõtteid, tundeid ja motiive üle pika perioodi või sotsiaalses kontekstis.

Lisaks on eristused sisemise (privaatne) ja välimise (avaliku) eneseteadlikkuse vahel, samuti olukorra spetsiifiline eneseteadlikkus.

Oluline on eneseteadlikkus inimese arengus ja igapäevases toimetamises: see aitab enesejuhitust, emotsioonide reguleerimist, otsuste tegemist, sotsiaalset suhtlemist ja empaatiat. Sotsiaalne eneseteadlikkus võib mõjutada enesehinnangut ning rollide ja ootuste tajumist teistes kontekstides.

Uuringud ja meetodid: psühholoogias kasutatakse erinevaid hindamisvahendeid ja skaleid, mis mõõdavad nii sisemist kui avalikku eneseteadlikkust ning seotud konstrukte nagu tähelepanu ja eneseregulatsioon. Teaduslik diskussioon hõlmab ka teadvuse ja minapildi filosoofilisi aspekte ning küsimust, kui palju eneseteadlikkus on unikaalne inimolemustele. Mindfulness ja enesereflektsioon on kaasaegsed rituaalid ja praktikad, mis võivad eneseteadlikkust arendada.