endotoksiooni

Endotoksiooni ehk endotoksemia on seisund, kus verre satub endotoksiin, peamiselt lipopolüsahhariid (LPS) Gram-negatiivsetest bakteritest. Endotoksiinid võivad vabastada tugeva systemaalse põletikureaktsiooni, mis võib viia mitmesugusteni organi talitluse häireteni ning vajadusel eluohtlike seisunditeni nagu septiline šokk.

Patofüsioloogias osalevad endotoksiinid peamiselt TLR4 retseptorid immuunrakkudel, mis vallandab tsütokiinide (nt TNF-α, IL-1β, IL-6) ning koosnähtega seotud leviku ja metsikuma põletikulise vastuse. See võib põhjustada vasodilatatsiooni, kapillaaride läbilaskvuse suurenemist, koagulopaatiat ning organite perfusiooni ja talitlushäireid.

Etioloogia hõlmab peamiselt Gram-negatiivsete infektsioonide korral mingit allika korral levivat endotoksiooni ning olukordi, kus barjääri rikkumine (nt soolestiku transloatsioon, trauma, põletikud) lubab endotoksiinidel vereringesse sattuda. Haigusel võib esineda kimbu põhjuseid: kopsupõletik, peritoniit, naha või pehmete kudede infektsioonid ning tõsised põletikud.

Kliiniliselt varieerub sümptomatoloogia: palavik või hüpotermia, tahhükardia, tahhüüpnea, hüpotensioon ja psühhomotoorsed muutused; raskematel juhtudel areneb septiline šokk ning mitmete elundite talitlushäired.

Diagnoos põhineb kliinilisel pildil, infektsiooni allika leidmisel ja laboratoorsetel näitajatel (prokaltsitonein, CRP, laktat). Spetsiifiline endotoksiooni test ei ole tavapärane; vere kultuurid võivad aidata allika tuvastamisel.

Ravi keskendub allika õigeaegsele tuvastamisele ja ravile ning heale elutähtsate organite toele: vedeliku ressursi korrigeerimine, vasopressorid, vajadusel hapniku-/ventilatsioonitoetus ning varajane antimikroobne ravi, mis kohandub kultuuritulemustega. Endotoksiooni spetsiifilised eemaldamismeetodid on uurimis- ja valikuline ravi ning ei ole laialdaselt soovitatavad standardravi osaks. Ennetus keskendub infektsioonide varajase avastamisele ja tõkestamisele ning barjäärifunktsiooni säilitamisele.