emissiivsusega

Emissiivsus on materjali omadus kiirgata termilist kiirgust. Seda tähistatakse ε-ga, mille väärtus on 0 ≤ ε ≤ 1. Musta keha emissiivsus on 1; tegelikud materjalid võivad omada madalamat emissiivsust, sõltuvalt pinnast ja temperatuurist. Emissiivsus sõltub lainepikkusest, temperatuurist ja vaatenurgast, mistõttu esitatakse sageli spektrilised väärtused ε(λ) või keskmised emissiivsusväärtused.

Kirchhoffi printsiibi kohaselt termilise tasakaalu tingimustes on sama lainepikkuse absorptiivsus ja emissiivsus võrdelised; seetõttu on materjali kiirgusomadused tihti seotud selle võimega imada kiirgust.

Mõõtmisel ja kasutamisel eristatakse sageli kõrgema ja madalama emissiivsusega materjale. Kõrge emissiivsusega pinnad (nt oksideeritud või mati pinnad) kiirgavad soojust hästi; madala emissiivsusega pinnad (nt poleeritud metallid või spetsiaalsed katted) peegeldavad rohkem kiirgust ja kiirgavad vähem.

Rakendused hõlmavad radiatiivset soojusülekannet ehitus- ja tööstusvaldkonnas, termiliste süsteemide efektiivsuse hindamist ning kliima- ja atmosfäärimudelid. Emissiivsust kasutatakse ka tehnilistes arvutustes soojusenergia P = εσAT^4 (kus σ on Stefan–Boltzmanni konstant) hindamiseks, kus ε võib olla spektriline või keskmine sõltuvalt olukorrast.