elektronkiirgus

Elektronkiirgus on elektromagnetiline kiirgus, mis tekib elektronide kiirendamisel või aeglustamisel materjali läbib. Enamikul juhtudel tähistab see X-kiirgust, mis tekib, kui kõrgeenergia elektronid suhtlevad aatomi tuumade või elektronidega.

Peamised mehhanismid on:

- Bremsstrahlung ehk pidurduskiirgus: elektronid aeglustuvad elektrvälja mõjul ning kiirgavad fotoneid; kiirgus on kontinuaalne ja ulatub erinevatesse energiatesse.

- Iseloomulik X-kiirgus: kui hoogsad elektronid lõhkuvad sisemised elektronkihid ja elektronid langevad tagasi, kiirgub foton iseloomulike energiatega, mis sõltuvad täpsest aatomist.

Allikad ja tehnilised rakendused hõlmavad X-ray tube’ide kasutamist radifotograafias, radioloogias ja CT-skaneeringutes, samuti sünkrotronid ja betatrad ning elektronmikroskoobid, kus elektronkiirgus on oluline kiirgusallikas. Iseloomulikke kiirteid kasutakse sageli materjalide ja faaside analüüsis ning kiirgusepõhises spektroskoopias.

Ohutus ja regulatsioonid: elektronkiirgus on ioniseeriv kiirgus, mis võib põhjustada kahjusid rakkudele ja kudedele. Töökohal kasutatakse kilpe, isoleeritud kätte, suuremaid kauguseid ning dozimetria ja piirangud kehtestatakse tervishoiu- ja tööstusvaldkondades.

Ajaloost: X-kiirte avastas 1895. aastal Wilhelm Röntgen, mis andis tõuke ka elektronkiirguse mõistmisele ja rakendustele erinevates valdkondades.

Seosed: X-ray, bremsstrahlung, iseloomulik kiirgus, sünkrotronikiirgus, elektronmikroskoop.