elektronkihid

Elektronkihid on aatomi elektronide järjestatud energiatasemed, mis paiknevad tuuma ümber. Iga kiht vastab kindlale energiatasemele ja neid tähistatakse n-ga, kus n on naturaalarv. Esimene kiht, n = 1, on K-kih; teine kiht, n = 2, on L-kih; kolmas, n = 3, on M-kih jne. Iga kiht võib sisaldada alamkihte (alamkihid) s-, p-, d- ja f-tüüpi, mis kirjeldavad elektronide ruumilist ja energiasisest korraldust.

Elektronkihide täitmine järgib Aufbau printsiipi, Pauli printsiibi ja Hundi reeglit. Madalaima energiaga kiht täidetakse enne kõrgemaid; ühe orbitalil võib olla kaks elektroni, mille spinnid on vastupidised; Hundi reegel ütleb, et sama energiataseme alamkihi orbitallid saavad esmalt üksikuid elektrone, mille spinnid on sama suuna, enne paaride lisamist.

Energia ja suurus: kihide energiad kasvavad n väärtuse suurenemisel, kuid mitmete aatomite puhul võib energiaorder olla keeruline elektronide tõkestuse ja aine keemilise keskkonna tõttu. Hydrogenilaatomis on energia näitaja E_n = -13,6 eV / n^2. Pigem keerulistes aatomites mõjutavad täitmist elektronidevaheline tõukumine ja ioonide efektiivse tuumalaeng.

Tähtsus: elektronkihid määravad aatomi keemilise käitumise ja sidemete olemuse, kuna viimases kihis asuvad valentsed elektronid kontrollivad keemilisi sidemeid. Näited: H – 1 elektron K-kihis; He – 2 elektronid K-kihis; Na – 2 K, 8 L, 1 M; Fe – 2 K, 8 L, 14 M, 2 N. Elektronkihi mõistmine on alus perioodilise süsteemi struktuuri ja aatomite keemiateooria jaoks.