elektronaffinitsiooniga

Elektronaffiinsus on mõiste keemias ja füüsikas, mis kirjeldab energiat, mis vabaneb, kui neutraalne aatom või molekul omandab elektroni ja moodustab negatiivse iooni. Tavaliselt väljendatakse seda kilodžaul mooli kohta (kJ/mol) või elektronvoldides (eV). See on seotud elektronegatiivsusega, kuid erineb sellest. Elektronegatiivsus on aatomi võime meelitada ligi elektrone keemilises sidemes, samas kui elektronaffiinsus on konkreetne energiamuutus, mis toimub elektroni lisamisel üksikule aatomile gaasilises olekus.

Kõrgem elektronaffiinsus tähendab, et aatomil on suurem tendents elektroni omandada, vabastades rohkem energiat. Halogeenidel on üldiselt kõrgeimad elektronaffiinsused perioodilisussüsteemis, kuna nende väliskiht on peaaegu täis ja nad vajavad stabiilse elektronkonfiguratsiooni saavutamiseks vaid ühte elektroni. Elementidel nagu leelismuldmetallid ja väärisgaasid on madalad või positiivsed elektronaffiinsused, mis näitab, et nad ei taha kergesti elektrone vastu võtta.

Elektronaffiinsuse mõõtmine gaasilises olekus on oluline, et vältida muid mõjusid, nagu näiteks võreenergia tahketes ainetes. Elektronaffiinsuse uurimine aitab mõista keemiliste sidemete moodustumist, iooniliste ühendite stabiilsust ja redoksprotsesside potentsiaali. See on fundamentaalne omadus, mis mõjutab elementide reaktsioonivõimet ja nende käitumist keemilistes reaktsioonides.