elektromyografiaan

Elektromüograafia (EMG) on meetod skeletilihaste elektrilise tegevuse registreerimiseks ja lihase toimimise hindamiseks. EMG annab teavet lihaste ergastumise ja motorunitide töö kohta ning seda kasutatakse nii diagnostilisel kui uurimisel eesmärkidel. Andmed kogutakse kas pinnaliste elektroodide abil (pinnaline EMG) või nõelte elektroodiga lihasesse sisestatud elektroodiga (nõel-EMG). Pinnaline EMG on mitteinvasiivsem ja hindab üldist lihasaktiivsust, kuid võib anda segmenteeritud signaale; nõel-EMG pakub detailsemat infot üksikute motorunitide kohta ning on sageli valitud neuromuskulaarsete haiguste uuringuks.

EMG-d kasutatakse peamiselt närvi- ja lihasprobleemide diagnoosimisel. See aitab eristada neuropaatiaid, radikulopaatiat ja myopaatiat, hinnata lihasjõu ja -vastulikkuse muutusi ning jälgida haiguste progressiooni või rehabilitatsioonide mõju. Sageli tehakse EMG kaasamises närviimpulsside juhtivuse uuringutega (NCS), mis hindavad närvi juhtivust ja närvisüsteemi koostööd.

Protseduur võib tekitada ajutist ebamugavust või valulikkust, eriti nõel-EMG puhul; seetõttu teostavad uuringuid kogenud neurofüsioloogid ning patsientide jaoks on oluline eelnev informatsioon ja nõustamine. Ajalooliselt on EMG arenenud 20. sajandil närvi- ja lihasfunktsiooni uurimisel ning on tänapäeval standardne tööriist kliinilises diagnostikas ning kaasaegses teadusuuringutes. EMG rakendused ulatuvad kliinilisest diagnostikast taastusravi ja sportmeditsiinini.