elektrodeponeerimist

Elektrodeponeerimine on elektrokeemiline protsess, mille käigus lahuses olevad ioonid depooneeritakse töötavale pinnale elektrivoolu toimel ning moodustub püsiv metallikiht. Protsessi käigus kasutatakse kahte elektroodi: katodina (tööpind) ja anoodina. Metallioonid redutseeruvad katodil ning depooneeruvad pinnale, samal ajal kui anoodist lahustub mõnel juhul sama metall või kasutatakse inertset anood. Lahus ehk elektrolüüt sisaldab soovitud metalli ioneid ja sobivaid lisandeid ning selle koostis ning pH, temperatuur ja ühendite kontsentratsioonid kontrollivad katmise kihti.

Protsessi olulised parameetrid on voolutugevus või voolu tihedus, katmise aeg, temperatuur ja segamine. Need mõjutavad kihti paksust, tihkust ja ühtlust ning otseselt määravad katmise kvaliteedi. Elektrodeponeerimist kasutatakse nii katmiseks (nt tsink-, nikkel-, vask- ja kroomkatmine) kui ka elektroonikas ja mehaanikas (nt vask- ja nikkelkatmise PCB-de ja kontaktpindade jaoks, elektrokeemiline vormimine, kolmemõõtmelised metallkestade tootmine).

Rakendused ulatuvad dekoratiivsetest ja kaitsekatmistest kuni funktsionaalsete kihtide moodustamiseni. Kaasaegsetes tootmisprotsessides on olulised nii ökoloogilise vastavuse kui ka rendisektsioonide ohutusnõuded: paljud katmised kasutavad mürgiseid või keskkonnale ohtlikke iooniühendeid (näiteks tsink-, nikli- või kroomkatmised) ning nõuavad tõhusa jäätmete kogumise ja töötlemise süsteeme.

Eelised hõlmavad head kihtide ühtlust, keerukate kujundite katmise suutlikkust ning kaalukihti kontrolli. Piirangud hõlmavad energiamaksumust, kemikaalide hooldust ning potentsiaalseid keskkonna- ja terviseriske, mis on hallatavad rangete presidisaegade ning heade töökäitumise abil.