elamispädevuse

Elamispädevus on mõiste, mida kasutatakse hariduses inimese võimekuse kirjeldamiseks toime tulla igapäevase elu erinevates olukordades. See ühendab eneseregulatsiooni, sotsiaalsed oskused, kriitilise mõtlemise ning informatsiooni ja digipädevuse ning hõlmab tegevusi, mis võimaldavad tervislikku, turvalist ja vastutustundlikku elu.

Elamispädevus on laiapõhjaline ja ülekantav kompetents, mis ei piirdu ainult aineõppega. Eestis käsitletakse seda kui õpilase võimet kasutada teadmisi ja oskusi reaalses elus, eesmärgiga soodustada isiklikku arengut, õppemotivatsiooni ning aktiivset ja vastutustundlikku kodanikuelu.

Selle põhielemendid võivad hõlmata isikliku enesejuhtimise võimeid (aegade planeerimine, eesmärkide seadmine, stressi ja emotsioonide juhtimine), sotsiaalset suhtlemist ja koostööd, kriitilist ja loovat mõtlemist ning informatsiooni ja digipädevust, sh andmete hindamist ning meediatõdemuse kujundamist. Lisaks sisaldab elamispädevus tervisetegevust, ohutust ning finants- ja keskkonnateadlikkust.

Koolis arendatakse elamispädevust peamiselt läbi praktiliste õppetegevuste, projekti- ja probleemilahendusõppe ning juhendamise ja refleksiooni kaudu, et õpilane õpiks analüüsima olukordi, tegema otsuseid ja vastutust võtma. Hindamine on paindlik ja mitmekülgne, hõlmates õpilase enesehindamist ja õppeprotsessi jooksul näidatud oskuste rakendamist tegelikes olukordades.

Sõnaseletused: elamispädevus on elukesteva õppe ja üldpädevuste osa; selle arendamine on keskne Eesti riiklikus õppekavas.