ekspressiivsus

Ekspressiivsus on semantika ja pragmatiek valdkonnas käsitletav tähenduse osa, mis peegeldab kõneleja emotsionaalset hoiakut, hinnangut või suhtumist lause sisule. See lisab sõnumile subjektiivse laengu ning võib mõjutada kuulaja tõlgendust, sõltudes kontekstist, kultuurist ja sotsiaalsest olukorrast.

Ekspressiivsust ilmneb mitmel tasandil. Leksikaalsel tasandil hõlmab see hinnangulisi omadussõnu ja leksikaalsete valikute väärtust, mis annavad lausungile emotsionaalse varju (nt sõnad nagu ilus, kummaliselt, vastik, suurepärane). Prosoodialt ehk kõne vormist tuleneb intonatsioonist, toonist ja kõnemaneerist; interjektsioonid ning intensifikatsioonid (nt "väga", "täiesti", "oi") tugevdavad hoiakut ja mõju. Ekspressiivsus võib väljendada positiivset või negatiivset suhtumist ning erinevaid emotsioone, nagu rõõm, üllatus, kahetsus või pahameel.

Ekspressiivsuse ja referentsiaalse tähenduse eristamine on tähtis: lause võib kandmata nii objektiivset sisu kui ka kõneleja hinnangut. Näiteks "See raamat on huvitav" keskendub sisule, samas kui "See raamat on tõeliselt huvitav!" lisab hinnangu ja kõneleja hoiakut. Ekspressiivsus on tugevalt kontekstipõhine ning kultuurilised ja sotsiaalsed normid mõjutavad, kuidas teatud toonid ja väljendid vastu võetakse.

Uurimisvaldkonnad ja rakendused hõlmavad keeleteadust, kirjandusteadust ja keeleõpet, ning ekspressiivsuse analüüs aitab mõista suhtluse hoiakuid, emotsionaalset resonantsi ja diskursiivset stiili.