ekspluateerimist

Ekspluateerimine on protsess või tegevus, millega üks osapool tekitab kasu teise arvel, sageli ebavõrdses või süsteemaatilises kontekstis. See hõlmab töö, loodusressursside või muu väärtuse ärakasutamist nii, et ühele osapoolele jääb ebaproportsionaalselt suur osa kasust. Kontseptsiooni kasutatakse laialdaselt sotsioloogias, majandusteoorias ja õigusteaduses.

Majandusteoorias ja sotsioloogias kirjeldatakse ekspluateerimist sageli kui tööpanuse ülejäägi ehk surplus value ülekandumist tööandjale kapitalistliku süsteemi raames. See võib avalduda madalate palgade, ebasoodsate töötingimuste, pika tööaja või kontrolli mehhanismide kaudu, mis piiravad töötajate valikuvõimalusi ja enesekaitset.

Tüübid ja kontekstid: majanduslik ekspluateerimine viitab tööjõu või ressursside liigsel kasutamisel kasumi saamiseks; sotsiaalne ekspluateerimine hõlmab ebavõrdsust soost, rassist, vanusest või klassist tingituna; ökoloogiline ekspluateerimine viitab looduskasutusele, mis kahjustab keskkonda või kohalikke kogukondi.

Ajalooline taust hõlmab kolonialismi, imperialismi ja kapitalistliku tootmise mõju; tänapäeval jätkub ekspluateerimise teema globaliseeruvas majanduses. Õiguslikult ja eetiliselt käsitletakse ekspluateerimist tööõiguste, miinimumpalga, tööohutuse ning inimõiguste normide kaudu; tarbijate ja ettevõtete vastutus on olulised vahendid ekspluateerimise vähendamiseks.