eksisteerumise

Eksisteerumise ehk olemasolu mõiste käsitleb, kas ja kuidas asi on reaalsuses olemas. See on üks peamisi teemasid metafüüsikas ja ontoloogias. Üldiselt eristatakse olemasolu olemusest, mis tähendab, kas asi üldse eksisteerib, ning olemasolu ilmingutest, nagu füüsiline kohalolu ruumis ja ajal või mõistuste ja fiktsioonide tasandil. Keelekasutuses esineb küsimus „kas see on olemas?”, mille tähendus võib sõltuda kontekstist.

Ajalooliselt on eksisteerimise küsimust käsitletud mitmel viisil. Aristoteles pidas esmaseks olevuseks substantsi. Keskajal rõhutati olemasolu Jumala ja loodud asjade seose kontekstis. Immanuel Kant väitis, et olemasolu ei ole omadus, vaid kogemuse vorm; Descartes rõhutas mõtlemise akti ja teadvuse rolli, mis aitab mõelda olemasolevuse kohta.

20. sajandil ja hiljem süvenesid eksisteerimise küsimused existentialismi ja fenomenoloogia kaudu. Sartre ja Heidegger tõid esile inimeste olemasolu ning elu tähenduse ja vabaduse küsimused. Analüütiline ontoloogia püüab selgitada, millised asjad tegelikult eksisteerivad ning kuidas nad omavahel suhestuvad, sealhulgas abstraktide, klasside ja fiktsioonide olemus. Eksisteerumine on seega nii filosoofiline kui keele- ja teaduslik diskursus, mis mõjutab mõtlemist ning kultuurilist ja mõistealast arutlust.