eksfolieerimise

Eksfolieerimine ehk eksfolieerimine on protsess, mille käigus vanad rakud või pinnakiht koorub või eraldub. Mõistet kasutatakse erinevates valdkondades, kus kihtide koorimine on oluline või nähtav.

Geoloogias tähistab eksfolieerimine kivimite pinnakihide järkjärgulist eraldumist, mis toimub rõhu vähenemise, temperatuuri muutuste või niiskuse mõjul. Tekkinud kihtide koorik või lamellid võivad kukkuda või eralduda suurema koormuse all, moodustades kselliseid seoseid nagu pinnakorrosioon või lamellitooted. See nähtus on tavalisem mägisel maastikul ning seda uuritakse peamiselt kivimite kulumise ja „mandli-” või apteesi analüüsiga.

Dermatoloogias ja Iluvaldkonnas kirjeldab eksfolieerimine naha pinnal vanade surnud naharakkude eemaldamist. See võib parandada naha tekstuuri ja toote imendumist. Kahe põhiliiki eksfolieerimine on mehaaniline (koorijad, harjad, lapi- või spaatlimõõt) ja keemiline (happed: AHAs, BHAs; ensüümid). Mehaaniline meetod pakub füüsilist koorimist, samas kui keemiline meetod kasutab kemikaale, mis lahustavad või lahustavad rakukihte.

Ohutus ja kaalutlused: liigne eksfolieerimine võib nahka ärritada või põhjustada tundlikkust ning fotosensitiivsust, seetõttu alustatakse madalate kontsentratsioonidega, testitakse nahal 24–48 tundi ja kasutatakse päikesekaitset protseduuri järel.

Kokkuvõte: eksfolieerimine on lai mõiste, mis hõlmab nii looduskeskkonna kui dermatoloogia ja iluvaldkonna näiteid. Oluline on kontekstist sõltuv korrektne rakendamine ja vastavad ohutusnõuded.