eelarvepoliitikaga

Eelarvepoliitika on riigi või kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise raam, mille eesmärk on mõjutada makroökonoomilist olukorda, stabiliseerida tööhõivet ja tagada sotsiaalne heaolu läbi maksude, kulude ja laenamise otsuste. Peamised vahendid on maksupoliitika, avalikud kulutused ja laenamine. Maksudena kajastuvad nii tulumaksu, ettevõtte tulumaksu kui ka tarbijakujulised maksud; kulude pooles otsustatakse investeeringud ning sotsiaal- ja teenindussektorite rahastamine. Laenamine ja võlakoormuse juhtimine moodustavad olulise osa rahastamisest ning nende tasakaal peab olema jätkusuutlik.

Protsessis keskne on iga-aastane riigieelarve koostamine, mille raames prognoositakse tulu ja koostatakse kulude eelarve ning eelarveaastate plaane. Valitsus esitab ettepaneku, mille riigikogu arutab, vajadusel muudab ning lõpuks vastu võtab eelarve seaduse. Eelarvepoliitika on tihedalt seotud majanduse tsüklitega: elavnemise ajal võib rõhk olla tasakaalustatud või vähendatud puudujäägil, taandarengu korral suurendatakse või sihitakse kulutusi majanduskasvu stimuleerimiseks.

Institutsionaalne raamistik hõlmab finantsministeeriumi, riigikogu ja riigieelarve juhtimise mehhanisme ning sageli ka rahvastikuvõimu ja finantsjärelevalvet. Euroopa Liidu ja rahvusvahelised raamistikud mõjutavad puudujäägi ja võla piiranguid ning riigi vastutust finantsküsimustes.

Kriitika hõlmab lühiajaliste meetmete ja pikaajaliste reformide tasakaalustamist, poliitilist kokkulepete sõltuvust ning eelarveõiguse ja läbipaistvuse tagamist. Eelarvepoliitika on seega dünaamiline tööriist majanduse juhtimiseks ning sotsiaalse võrdsuse edendamiseks.