ebavõrdsuses

Ebavõrdsus ehk ebavõrdsuse seisund tekib siis, kui ressursid ja võimalused jaotuvad ühiskonnas ebaühtlaselt. Ebavõrdsuses võivad erinevad inimesed ja rühmad kogeda erinevaid elutingimusi, nagu sissetulek, rikkus, haridus, tervis ja ligipääs teenustele ning mõjutada nende elukvaliteeti ja mõjuvõimu.

Vormid ja mõõtmed. Majanduslik ebavõrdsus hõlmab sissetulekut ja rikkust; sotsiaalne ebavõrdsus puudutab haridust, tervist ja ligipääsu teenustele; poliitiline ebavõrdsus väljendub mõjuvõimu ja esindatuse erinevuses. Ebavõrdsus võib puudutada erinevaid rühmi: soolist, etnilist, vanuselist, piirkondlikku ja majanduslikku tausta.

Põhjused ja mehhanismid. Ebavõrdsust kujundavad turupõhised mehhanismid, tehnoloogia areng, globaliseerumine, haridus ja tööhõive struktuur, diskrimineerimine ning institutsioonide kujundus, sealhulgas maksustamine ja sotsiaalkaitse.

Mõõtmine ja analüüs. Ebavõrdsust hinnatakse erinevate indikaatoritega, näiteks Gini koefitsiendi, Palma suhte ja Theil indeksi abil, samuti vaesuse määra ja aine- ning teenuste ligipääsu kaudu. Üksik mõõde ei suuda kogu pilti tabada; konteksti põhjal kasutatakse kompleksset andmestikku.

Mõju ja arutelud. Ebavõrdsus mõjutab sotsiaalset usaldust, tervist, haridust ja poliitilist osavõttu ning võib samal ajal ärgitada majanduskasvu või süvendada lõhesid, sõltuvalt olukorrast ja lahendustest.

Sotsiaalpoliitika. Vastutavad meetmed hõlmavad progressiivset maksustamist, tõhusat sotsiaalkindlustust ja universaalseid või sihitud teenuseid (haridus, tervishoid), tööhõive ja oskuste koolitust ning regionaalset arengut, mis vähendavad lõhe. Rahvusvaheline võrdlus ja uuringud pakuvad andmeid ning arutelud pöörduvad tasakaalu ning kasvuvõimaluste jaotuse poole.