digitaalvõimendajatest

Digitaalvõimendid, tuntud ka kui D-klassi võimendid, on elektroonikaseadmed, mis võimendavad helisignaali digitaalse tehnoloogia abil. Erinevalt analoogvõimenditest, mis töötlevad signaali pidevalt, muudavad digitaalvõimendid sisendsignaali kiirete impulsside seeriatöötluseks. Need impulsid on kas sees või väljas olekus, mis võimaldab võimendil töötada väga kõrge efektiivsusega.

Digitaalvõimendi tööpõhimõte põhineb modulatsioonil. Sisendsignaal moduliibitakse, tavaliselt kasutades Pulse Width Modulation (PWM) või Pulse Density Modulation (PDM) tehnikat, mille tulemusel tekib kõrgsageduslik signaal, mille kestus või tihedus vastab sisendsignaali amplituudile. Seejärel võimendab seda kõrgsageduslikku signaali võimendustraanist, mis on sageli MOSFET-transistorid. Lõpuks filtreeritakse kõrgsageduslik komponent välja, jättes järele võimendatud helisignaali.

D-klassi võimendite peamine eelis on nende kõrge energiatõhusus. Kuna transistorid töötavad enamasti täielikult sees või väljas olekus, tekib vähem soojust, mis tähendab väiksemat energiatarbimist ja vajadust väiksemate jahutusradiaatorite järele. See muudab digitaalvõimendid populaarseks kaasaskantavates seadmetes, autodes ja kodukinode helisüsteemides, kus ruum ja energiatõhusus on olulised. Samuti on nad sageli kompaktsemad ja kergemad kui analoogvõimendid.

Kuigi D-klassi võimendid on oma efektiivsuse poolest silmapaistvad, võivad nende heliomadused sõltuda disainist ja komponentide kvaliteedist. Varasemad mudelid võisid mõnikord kannatada suurema moonutuse all, kuid tänapäevased tehnoloogiad on neid probleeme oluliselt vähendanud, muutes digitaalvõimendid konkurentsivõimeliseks valikuks ka nõudlikumatele audiofiilidele.