difraktsioonivõrena

Difraktsioonivõre on optiline seade, mis koosneb suurest hulgast paralleelsetest, kitsastest ja üksteisest võrdsetel kaugustel paiknevatest piludest või peegeldavatest joontest. Need pilud või jooned toimivad difraktsioonikeskustena, mis hajutavad pealelangevat valgust. Kui monokromaatne valgus läbib difraktsioonivõre, tekivad difraktsioonipildid, mis koosnevad heledatest interferentsidest, mida nimetatakse maksimumiteks, ja tumedatest piirkondadest, mida nimetatakse miinimumiteks.

Difraktsioonivõre töötab lainete interferentsi ja difraktsiooni põhimõtetel. Valguse lained, mis läbivad igat pilu, hakkavad difraheeruma ja levima. Kui need lained kohtuvad, interfereerivad nad konstruktiivselt või destruktiivselt, sõltuvalt nende faaside erinevusest. Konstruktiivse interferentsi korral, kus lainete harjad ja lekkid langevad kokku, tekivad maksimumid. Destruktiivse interferentsi korral, kus harjad ja lekkid langevad kokku, kustutavad lained teineteist ja tekivad miinimumid.

Difraktsioonivõre peamine rakendus on valguse spektraalne analüüs. Kuna erineva lainepikkusega valgus (st erinevad värvid) difraheerub erinevate nurkade all, lahutab difraktsioonivõre valge valguse selle koostisosadeks. See võimaldab uurida objektide emissiooni- ja neelduvuspektrit, mida kasutatakse laialdaselt astronoomias, keemias ja füüsikas. Difraktsioonivõresid kasutatakse ka muudes optilistes instrumentides, nagu spektromeetrid ja spektrograafid. Võre konstant, ehk kahe järjestikuse pilu vaheline kaugus, määrab difraktsiooninurga lainepikkuse suhtes.