difraktsiooninähtus

Difraktsiooninähtus kirjeldab lainete, näiteks valguse või helilainete, levimist, kui need kohtuvad takistusega või läbivad kitsa ava. Selle nähtuse käigus laine paindub takistuse servade ümber või levib läbi ava hajutades. Difraktsioon on üks tõendeid, mis toetab valguse lainelist olemust.

Kui valgus läbib kitsa pilu, ei levi see sirgjooneliselt edasi, vaid hakkab levima ja moodustab difraktsioonimustri, mis koosneb heledatest ja tumedatest triipudest või rõngastest. Sarnane nähtus esineb ka helilainetega, mistõttu on võimalik kuulda heli ka takistuste tagant, kuigi selle intensiivsus võib olla väiksem.

Difraktsiooni suurus sõltub laine lainepikkusest ja takistuse või ava suurusest. Mida suurem on lainepikkus või mida väiksem on takistus/ava, seda tugevam on difraktsiooniefekt ehk seda rohkem laine paindub. Difraktsioonil on praktilisi rakendusi erinevates valdkondades, sealhulgas optikas, akustikas ja materjaliteaduses, näiteks difraktsioonivõrede töös või pildi moodustamisel mikroskoopias.