derivatsioonivormina

Derivatsioonivormina on keeleteaduses mõiste, mida kasutatakse selle kirjeldamiseks, kui sõnavormi moodustamisel on osalenud derivatsioon ehk sõna tuletamine. Derivatsioon hõlmab lisandite, enamasti prefikside või suffikside, abil toimuvat sõna vormi ja tähenduse muutmist ning sageli sõnavormi muutumist teist liiki osaks (näiteks verbast nimisõnaks). Derivatsioonivormina viitab just sellele, et vorm on tekkinud derivatsiooni teel, mitte pelgalt sõna lõplikust taandamisest või käänamisest.

Erinevus infleksioonist on oluline: infleksioon peegeldab peamiselt grammatillisi kategooriaid nagu käänet, ajaarvu või Chandlera. Derivatsioon aga loob uut sõnavormi, mis tavaliselt võtab sõnavara klassi (nt teist liiki kõneviisi) või tähendust. Seetõttu on derivatsioonivormid tihti leksikaalselt autonoomsed ja võivad vajada eraldi märgistust sõnastikes või morfoloogilistes analüüsides.

Kasutus ja märgistamine: Sõnastikes ning morfoloogilises analüüsis märgitakse sageli, kui vorm on derivatsiooniline. See aitab kirjeldada, kuidas sõna on tekkinud ja millised morfemid selles osalevad, ning eristada derivaate infleksioonilistest vormidest. Selline märgistus on oluline keeleteadlaste, õpetajate ja keeleõppijate jaoks, et mõista sõnavara arengut ja sõnadevahelisi seoseid.

Näited:

- Õppimine on derivatsioonivorm verbist õppima, moodustades nimisõna tähenduse tegevusest.

- Kirjutamine on derivatsioonivorm verbist kirjutama ning tähistab tegevuse toimimist.

- Kaunidus on derivatsioonivorm sõnast kaunis, moodustades nimisõnalise mõiste ilu kohta.

Derivatsioonivormina annab seega parema ülevaate sõnavormi moodustamise mehhanismidest ning aitab eristada uusi sõnavorme traditsioonilisest infleksioonist.