derivaadatiivsete

Derivaadatiivsed vormid ehk derivaadatsioon on morfoloogiline nähtus, mille käigus lisatakse sõnale uus morfeem, et moodustada uus sõna või muuta selle tähendust ning sageli ka sõnaliiki. Erinevalt flektsioonist, mis vaid muudab sõna vormi grammatilistes kategooriates (näiteks ajavormi või arvu), loob derivaatsioon uut sõnakujundit ja tähendust ning võib anda uue sõnaliigi (nt verbist nimisõna või omadussõna).

Derivaatsiooniehitustel on peamised mehhanismid prefiksid ja sufiksid. Levinuimad on sufiksi- ja prefiksiliidid, mis lisavad sõnale tähendust või funktsiooni: näiteid on agentnimesõnad nagu kirjutaja või juhataja, mis moodustuvad verbidest vastavate derivaadatiivsete lõpudega. Diminutiivsed vormid, näiteks koerake, annavad hellitava või väiksema suurusega tähenduse ja samuti on need derivaadatiivsed. Mõned derivaadatiivsed vormid võivad muuta sõna kategooriat, näiteks verbist saada nimisõna või omadussõna.

Derivaatsioon mängib suurt rolli keele leksikaalsuse (sõnavara) suurendamisel ja uute mõistete loomisel. Need vormid võimaldavad keelest sõltumatult väljendada erinevaid semantilisi rolle, tegijaid, vahendeid või omadusi ning lisada stilistilisi nüansse. Samas on osa derivaadatiivsetest vormidest püsivad ja vanemad, teised aga väga produtktiivsed ning võivad ajas leksikasse kinnistuda. Derivaatsioon töötab sageli koos teiste moodustamisviisidega, eriti kompositsiooniga, kuid ning erineb nende põhieesmärgilt: derivaatsioon muudab tähendust ja sõnaliiki, komponeerimine ühendab juba olemasolevaid sõnu uue kujundi jaoks.