deformatsiooniks

Deformatsioon on objekti või materjali kuju, suuruse või sisemise struktuuri muutus, mida põhjustab väline koormus, temperatuurimuutused või faasimuutused. Deformatsioon võib olla ajutine (elastselt) või püsiv (plastne). Elastsuse korral on deformatsioon tagasi pöörduv ja koormuse kõrvaldamisel naaseb materjal algsetesse mõõtmetesse. Plastilise deformatsiooni puhul muudab materjal kuju või suurust püsivalt.

Deformatsiooni kirjeldatakse kui suhtelist muutust pikkuses ehk strain; koormust kirjeldab stress. Elastsuse piirkonnas on stress proportsionaalne strainiga ning sõltub materjali Youngi moodulist. Kui koormus ületab elastsuse piiri, tekib plastiline deformatsioon.

Materjalid võivad näidata erinevaid deformatsioonikäitumise viise: elastset, plastilist ning viskoelastset deformatsiooni (aeglane deformatsioon, mis sõltub koormuse kestusest). Temperatuur võib samuti põhjustada termilist laienemist või kokkutõmbumist.

Geoloogias ilmneb deformatsioon maakoore liikumisena, näiteks voltide ja murrete tekkimise ning mäestike kujunemise kaudu. Tööstuses ja tootmises kasutatakse deformatsiooni kontrollimiseks erinevaid vormimise ja töötluse meetodeid, näiteks surve all vormimine ja tõmbamine.

Deformatsiooni mõõdetakse ja modelleeritakse laboritingimustes kasutatavate seadmete abil, nagu extensomeetrid ja pingeandurid. Olulised mõisted on deformatsioon (strain), stress, elastsus ja plastilisus. Kokkuvõttes on deformatsioon keskne mõiste nii materjaliteaduses kui geoloogias ning see mängib olulist rolli nii konstruktsioonide kui maakoore liikumiste mõistmises.