deflagratsioonis

Deflagratsioon on põlemisprotsess, mille käigus leeg levib läbi süttiva segu subsonilise kiirusega. Leegi edasiliikumine toimub peamiselt soojusülekande ja difusiooni teel ning see ei tekita šokilaineid nagu detoneerimise puhul. Seetõttu on deflagratsioonis rõhu tõus tavaliselt väiksem ning protsess ei taastu sama kiiresti ühisest paisumisest.

Kiirus ja mehhanismid. Deflagratsioon võib olla laminaarne või turbulentsne. Laminaarsel deflagratsioonil on kiirus S_L tavaliselt väga väike ja sõltub segu koostisest, temperatuurist ja rõhust. Näiteks metaan-õhu segu (stoikiomeetriline) levib ligikaudu 0,4 m/s, vesiniku-õhu segu umbes 2 m/s, kuid erinevate gaaside ja tingimuste korral võib kiirus muutuda oluliselt. Turbulentsel deflagratsioonil võib leegikiirus kasvada märkimisväärselt ja kiirendada põletusfronti, kuid see jääb endiselt alla helikiiruse.

Seosed detoneerimisega. Detoneerimine on palju kiirem protsess, mis levib šokilaine abil ja tekitab suure over- ja alarõhu. Deflagratsioon võib muunduda detoneerimiseks teatavatel tingimustel, protsessi nimetatakse siis deflagratsioon-to-detonation transtiooniks (DDT). DDT risk on suur tihedates ruumides, suletud süsteemides ja suurte turbulentsuste korral.

Ohutus ja rakendused. Põlevainete ja gaaside turvalises käsitlemises kasutatakse deflagratsiooni kontrolli ja pidurdamist: ventileerimine, süttivate segu vältimine, flame-arrestorid, inertiseerimine ja sobivad konstruktsioonieeskirjad. Deflagratsiooni mõistmine on oluline nii tööstuslike gaasijuhtmete kui suuremahuliste ohutus- ja katseprotsesside korral.