centraliseerimist

Centraliseerimist tähendab volituste ja otsustusõiguse koondamist kõrgemale tasandile organisatsioonis või riigis. See hõlmab ressursside ja eelarve kontrolli, ühtsete poliitika- ja standardite rakendamist ning kohalike üksuste autonoomsuse vähendamist. Keskne juhtimine püüab tagada järjepidevuse, koordineerimise ja vastutuse selgust.

Vormid ja mehhanismid hõlmavad standardiseerimist, hierarhilist juhtimisstruktuuri ning keskse kontrolli all eelarve jaotust ja informatsiooni suunamist. Otsuste teke võib toimuda kõrgemal tasandil, kuid andmed ja ressursid võivad olla koondatud kesksetele süsteemidele, mis suurendab ühtsuse ja koordineerimise võimalusi, kuid piirab kohalike üksuste paindlikkust.

Peamised eelised on ühtsuse ja järjepidevuse tagamine, parem koordineerimine ning suuremate projektide ja investeeringute tõhusam elluviimine. Puudusteks võivad olla kohaliku paindlikkuse vähenemine, bürokraatlikkuse kasv, otsuste tegemise aeglustumine ja keskse juhtimise haavatavus kriiside või lokaalsete olude muutumisel.

Seosed ja eristused: keskne juhtimine erineb dekoncentreerimisest, delegeerimisest ja decentraliseerimisest. Dekoncentreerimine jagab volitusi kohalikele asutustele, kuid kontroll jääb riigi tasandile; decentraliseerimine loob suurema otsustusõiguse kohalikele omavalitsustele; delegeerimine annab madalama astme töötajatele otsustusõiguse. Näidetena võib mõelda riiklikku poliitika koordineerimist või majanduslikke plaanide rakendusi, ning ajalooliselt on keskse planeerimise mudelleid kasutatud nii majanduses kui valitsuste toimimises.