bürokraatiseerumise

Bürokraatiseerumine on organisatsioonide või ühiskonna toimimise protsess, milles suureneb reeglite, menetluste ja hierarhilise korralduse tähtsus ning administratiivne koormus. Selles kavas formaliseeritakse tööprotsessid, laieneb dokumenteerimine ja kontrollmehhanismid ning tööjaotus muutub järjest hierarhilisemaks.

Peamised ajendajad on süsteemide keerukus ja laienemine, riigi tegevusvaldkondade kasv, vajadus tagada õiguslik ühtsus ja vastutus ning demokraatlike kontrollimehhanismide tugevdamine. Bürokraatiseerumine võib ilmneda nii avalikus kui erasektoris, hõlmates teenuseid, regulatsioone ja organisatsioonide sisemist juhtimist.

Tagajärjed on suuremad eelised ja riskid. Eelised: ühtlustatud protseduurid, parem järelevalve, järjepidevus ja läbipaistvus. Riskid: otsustuskiirus väheneb, paindlikkus langeb, administratiivne koormus kasvab ning innovatsioon ja kliendi rahulolu võivad kannatada. Sageli kirjeldatakse nähtust ka kui liigset red tape’i.

Teaduslikult on bürokraatiseerumine seotud Weberi bürokraatia kontseptsiooniga ning see teema on olnud keskne paljudes haldus- ja sotsiaalteaduste aruteludes. Mõõdikud hõlmavad menetluste arvu, ametnike arvu, dokumenteerimistaseme ja otsuste aega. Poliitilised vastused hõlmavad digiteerimist, reorganiseerimist ja selgete eesmärkide kehtestamist, et vähendada liigset vormivõimet samal ajal säilitades vajaliku korda.