avastamisvõimest

Avastamisvõime on võime tuvastada või märgata teatud signaale, sündmusi või mustreid, mis ei ole alati kohe nähtavad. Sõna koosneb eestikeelsetest osadest avastama (tuvastama, avastama) ja võime (ability). Genitivvorm avastamisvõimest kasutatakse tihti lausetes, kus viidatakse selle võime piiridele või toimimise ulatusele.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad bioloogiat ja meditsiini, psühholoogiat, inseneeriat ja infotehnoloogiat. Näiteks loomulikul tasandil viitab avastamisvõime sensoorsetele piiridele — kui tundlik on nägemine või kuulmine; meditsiinis kirjeldatakse diagnostilise testi avastamisvõimet haiguste varajase avastamise kontekstis; tehnoloogias ja tehisintellektis püütakse avastamisvõimet suurendada nutikate sensorite, andurite ja algoritmide abil; turvasüsteemides tähistab see võimet märgata võõrkehi või anomaaliaid.

Mõõtmine ja hindamine tugineb mõistetele nagu tundlikkus ja spetsiifilisus; ROC-kõverad kirjeldavad, kuidas need kaks omadust tasakaalustuvad. Täpsus, positiivne ja negatiivne prognoosiväärtus on teised levinud näitajad sõltuvalt kontekstist. Õigesti hinnatud avastamisvõime on kriitiline nii varajase hoiatussüsteemi kui ka meditsiinilise diagnoosi puhul.

Terminoloogiline kasutus on üldine ja sõltub kontekstist, kuid keskne mõte on võime reageerida ja tuvastada varajaseid märke või kõrvalekaldeid ning seda parandada sensorite, meetodite ja analüüsi arendamisega. Avastamisvõime on seetõttu oluline mõiste mitmetes teadus- ja rakendusalades.