autoriseerimispiirangud

Autoriseerimispiirangud on süsteemide ja tarkvara poolt rakendatavad reeglid, mis piiravad, millised kasutajad või teenused võivad pääseda teatud ressurssidele või neid muuta. Need piirangud järgivad autentimise järel toimuvat autoriseerimist ning nende eesmärk on kaitsta andmeid, tagada vastavus ja säilitada kontroll ligipääsu üle.

Põhieetika ja põhimõtted hõlmavad minimaalse õiguse põhimõtet ja vajaduse tõttu piiranguid: kasutajal antakse ainult need õigused, mis on vajalikud tema ülesannete täitmiseks; õigusi hallitakse ning kontrollitakse läbi rolle, konteksti ja poliitika. Olulised mõisted on rollipõhine ligipääs (RBAC), omadustepõhine ligipääs (ABAC), diskretionaarne ligipääs (DAC) ning kohustuslik ligipääs (MAC), mis märksa erineval viisil määravad, kes millisele ressurssidele pääseb.

Tavapärased lähenemisviisid on RBAC, ABAC, DAC ja MAC, mis määravad ligipääsusuhteid vastavalt rollidele, omadustele, omistusele või kõrgemale turvapoliitikale. Autoriseerimispiirangud rakenduvad tavaliselt poliitikatoimingutes, mis kontrollivad ligipääsu enne ressursside kasutamist ning võivad sõltuda kontekstist, ajast, kasutaja staatusest ja ressursi tundlikkusest.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad IT-süsteeme, pilveteenuseid, ettevõtte rakendusi, andmete töötlemist ning tundlike andmete kaitset tervishoius ja finantssektoris. Väljakutsed hõlmavad piiratud nähtavust, muutuvate nõuete handlemist, jõustamise jõudlust ja auditeeritavust, samuti mitme süsteemi koostööd nõudvaid ikoone.

Parendusvõimalused hõlmavad dünaamilise poliitika haldamist, ranget logimist ja auditeerimist, rolli- ja omadustehaldust ning terviklikku konflikti käsitlemist, et tagada usaldusväärne ja ajakohane ligipääsukontroll.