attenueerimine

Attenuueerimine on füüsikaline nähtus, mille käigus signaali või laineenergia tugevus väheneb nende levimisel läbi keskkonna või süsteemi. Attenuatsioon võib tuleneda imendumisest, hajumisest, peegeldumisest ja geomeetrilisest levikust ning selle suurus sõltub materjalist, sagedusest ja teekonna pikkusest. Sõltuvalt kontekstist kirjeldatakse attenuatsiooni koefitsiendiga α (nepers/m) või mõõdetakse detsibellides (dB).

Matemaatiliselt võib intensiivsuse vähenemist kirjeldada valemiga I(x) = I0 e^{−αx}, kus I0 on algintensiivsus ja x teekonna pikkus. Kui kadu väljendatakse võimsuse või pingete suhtega, on A_dB = 10 log10(P_in / P_out) või pingide puhul A_dB = 20 log10(V_in / V_out). Need kaks viisi on omavahel seoses, kui arvestada impedantsi.

Attenuatsioon esineb paljudes valdkondades: akustikas heli levimisel õhus või materjalide sees; optikas valguse läbi materjalide või optiliste kiudude läbimisel; elektroonikas ja raadiosides signaalide kadu sidekaablites, filtrites ja kanalites. Attenuatsiooni kontroll ja kavandamine on oluline, kuna kadud võivad mõjutada signaali kvaliteeti ja süsteemi jõudlust. Selleks kasutatakse nii võimendust, täiendavaid filtreid kui ka signaali töötlemist või kordaärgette lahendusi, et vajaduse korral kompenseerida kaod.

Attenuueerimise mõiste on seetõttu keskne tehnilistes süsteemides ja teaduslikes vaatlustes, kus signaali tugevuse täpsus ja usaldusväärsus oleneb kadu hindamisest.