argumenteerimine

Argumenteerimine ehk väitlusprotsess on tahtlik tegevus, mille käigus esitatakse põhjendusi ja tõendeid kindla väite toetuseks või selle vastu. Eesmärgiks on veenda kuulajat või teha otsus, mis põhineb ratsionaalsetel kaalutlustel. Argumenteerimine on oluline nii hariduses, teaduslikus töös, avalikus arutelus kui ka igapäevases otsuste tegemises.

Struktuurilt tavaliselt eristatakse väidet, andmeid või tõendeid, alusena toimivat seost ning vajadusel piiritlejat ja vastuväiteid. Üks levinud teoreetiline raamistik on Toulmini mudel, mille komponendid on väide, andmed, alus, toetus, piiritleja ning vastuväited. Hea argument ühendab selge väite, usaldusväärsed tõendid ning tugeva loogilise ühenduse nende vahel; piiritlejad ja vastuväited annavad arutelule mõõdu ning võimaldavad jätkuvat dialoogi.

Liigid hõlmavad deduktiivset, induktiivset ja abduktiivset argumendi moodustamist. Deduktiivne argument tõstab väite kindlaks, kui eeldused on tõesed; induktiivne argument põhineb korduvatel andmetel ja järeldused on tõenäolised; abduktiivne argument pakub kõige tõenäolisemat seletust antud andmetele. Lisaks võib argumenteerimine toimuda dialoogiliselt, kus osapooled vahetavad vastandlikke seisukohti ja refuteerivad teineteise väiteid, või retooriliselt, rõhutades veenmise vahendeid.

Kvaliteedi kriteeriumid hõlmavad usaldusväärseid ja asjakohaseid tõendeid, loogilist kooskõla, vastuväidete kaalumist, piiritlejate sobivust ning emotsioonide liigsest kasutamisest hoidumist. Hea argument on avatud kriitikale ja kontrollitav, võimaldades teisel poolel kontrollida andmeid ja esitada alternatiivseid tõlgendusi. Argumenteerimine on kriitilise mõtlemise ning otsuste langetamise oluline osa erinevates kontekstides.