architectureuusklassikaline

Uuusklassikaline arhitektuur on stiil, mis ilmnes 18. sajandi keskel ja 19. sajandi alguses Euroopas, vastukaaluks baroki ja rokokoo liialdustele. See ammutas inspiratsiooni antiik-Kreeka ja Rooma arhitektuurist, rõhutades selgeid jooni, sümmeetriat ja proportsioone. Uusklassikaline stiil püüdis taastada klassikalise ajastu väärtusi, nagu mõistus, kord ja harmoonia.

Iseloomulikud tunnused hõlmavad sammaste, frontoonide, kuplite ja täpsete geomeetriliste vormide kasutamist. Ehitiste fassaadid on sageli sümmeetrilised, keskse sissepääsu ja korrapärase akende asetusega. Materjalina eelistati sageli kivi, marmorit ja krohvi, mis jäljendasid klassikalist välimust. Värvipalett oli tavaliselt tagasihoidlik, kasutades valget, beeži ja halli toone.

Mõjukate arhitektide hulka kuulusid sel perioodil näiteks Andrea Palladio, kelle tööd mõjutasid paljusid hilisemaid uusklassitsiste, ning Kesk-Euroopas Carl Friedrich Schinkel ja Prantsusmaal Jacques-Germain Soufflot. Uusklassitsism levis üle Euroopa ja ka Põhja-Ameerikasse, mõjutades nii avalikke hooneid nagu parlamendid ja muuseumid, kui ka eravillasid. Stiil on tänaseni tuntud oma ajatu elegantsi ja monumentaliteedi poolest.