uusklassitsiste

Uusklassitsism oli kunstisuun vool, mis domineeris Euroopa kunstis ja arhitektuuris aastatel umbes 1750–1850. See oli reaktsioon barokk- ja rokokoo stiilide liialdustele ning pöördus tagasi antiik-Kreeka ja Rooma kunstide poole inspiratsiooni saamiseks. Uusklassitsismi põhimõteteks olid selgus, kord, ratsionaalsus ja moraalne õiglus.

Kunstis ilmnes uusklassitsism selgete joonte, tasakaalustatud kompositsioonide ja sageli ajalooliste või mütoloogiliste teemadega. Maalikunstis eelistasid kunstnikud rangeid kontuurjooni ja rahulikku värvikasutust. Skulptuur jäljendas antiikmudeleid oma ideaalsete vormide ja sageli valge marmori kasutamisega. Arhitektuuris iseloomustavad uusklassitsistlikke hooneid sümmeetria, klassikalised sambad, frontoonid ja kuplid. Paljud Euroopa riikide valitsushooned ja kultuuriasutused ehitati uusklassitsistlikus stiilis, et rõhutada nende püsivust ja autoriteeti.

Uusklassitsism leidis tugevat toetust valgustusajastu intellektuaalide ja kunstikriitikute seas, kes nägid antiikkunstis moraalset ja intellektuaalset eeskuju. Prantsusmaal oli uusklassitsism tugevalt seotud Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni ajastuga, kus seda kasutati rahvusliku uhkuse ja ideoloogiate väljendamiseks. Uusklassitsism mõjutas oluliselt hilisemaid kunstivoolusid, kuid selle domineeriv periood jäi umbes sajandiks.