anonymiseerimine

Anonymiseerimine on isikuandmete töötlemise meetod, mille eesmärk on tagada, et üksikisikut ei saa nende andmete põhjal tuvastada. See hõlmab andmete muutmist või eraldamist nii, et nad ei sisalda identifitseeritavaid viiteid. Pseudonimeerimine asendab identifikaatorid püsivate pseudonüümidega, kuid säilitab võimaluse identiteedi taastamiseks täiendavate andmete abil.

Peamised tehnikad anonymiseerimisel on üldistamine (andmete detailsuse kärpimine), maskimine, eemaldamine (väljalõikamine), ning juhuslik perturbatsioon või agregatsioon. Erinevad meetodid püüavad vähendada re-identifikatsiooni riski ning säilitada andmete kasutatavuse. K-anonümity (k-anonymity), L-diversity ja T-closeness on raamistikke, mida nähakse riski hindamisel.

GDPRi kontekstis on anonüümitud andmed väljaspool isikuandmete kaitse üldpõhimõtteid aluseid ning neid käsitletakse kui mitte-tuvav teave. Siiski tuleb tagada, et anonüüümimine oleks pöördumatu ja et andmeteaduse praktikas säilib minimaalne re-identifikatsiooni risk. Pseudonimeeritud andmed jäävad sageli GDPRi alla.

Rakendused hõlmavad teadus- ja avalikustamisi, kus on vaja kaitsta isikuandmeid, kuid säilitada andmete kasutamist analüüsiks; ettevõtete andmekogude jagamist kolmandate osapooltega; ning avalike andmete avalikustamist ilma isikuid tuvastamata.

Väljakutsed hõlmavad re-identifikatsiooniriski säilitamist keerukate andmete ja tuvastamispunktide korral, andmete utilitatiivsuse ja privaatsuse tasakaalu leidmist ning järjepidevat jälgimist ja dokumentatsiooni.

Parimad praktikad: riskihindamine enne andmete jagamist; andmete minimiseerimine; ajaline piiramis, ligipääsupiirangud; dokumentatsioon; kasutus differential privacy ja muid kehtivaid meetodeid. Nõuded: hoolikas andmekorraldus, andmekaitseseadused.