Pseudonimeeritud

Pseudonimeeritud viitab andmetele või isikule, mille otsesed identifikaatorid on asendatud pseudonüümidega või muudetud viisil, mis takistab kohest tuvastamist. Pseudonüüm on juhuslik või süsteemne märgis (näiteks kood või identifikaatori hash), mille abil saab andmete algse omaniku taastada ainult siis, kui on olemas täiendav teave (võtmed või ristviited).

Pseudonimeerimine erineb anonüümimisest selle poolest, et anonüümimisel kaotatakse taastamise võimalus püsivalt, samas kui pseudonimeeritud andmed jäävad potentsiaalselt taasesitatavaks. Seetõttu käsitletakse pseudonimeeritud andmeid sageli endiselt isikuandmetena ning nende töötlemisel kehtivad andmekaitsereeglid.

Tavapärased meetodid hõlmavad identifikaatorite asendamist, krüpteerimist, tokeniseerimist või hash-funktsioonide kasutamist koos eraldi hoiustatavate võtitena. Pseudonimeerimist kasutatakse laialdaselt teadusuuringutes, tervishoius, andmevahetuses ja analüütikas, et vähendada riskielemente ja võimaldada turvalisemat andmete jagamist.

Pseudonimeerimise eelised on riskide vähendamine ning suurem paindlikkus andmete töötlemisel, kuid see ei eemalda kõiki re-identifitseerimise riske. Turvalisuse tagamiseks on oluline kombinatsioon tehnilistest meetmetest (nt võtmete haldus, krüptograafia) ja organisatsioonilistest meetmetest (ligipääsu kontroll, andmevahetuspõhimõtted). Paljud andmekaitseõigused ja -põhimõtted, sealhulgas Euroopa õigusaktid, tunnistavad pseudonimeerimist kui riskide leevendamise meetodit.