andmeedastuskiirusi

Andmeedastuskiirused tähistavad andmete ülekande kiirust sidekanalil, näiteks interneti- või kohalikes võrkudes. Need kiirused on tavaliselt mõõdetud bittides sekundis ja esitatud suurustena bps, kbps, Mbps või Gbps. Oluline on eristada teoreetilist maksimaalkiirust kanali lubast ning tegelikku kiirust, mida võrgus tavaliselt saavutatakse.

Teoreetiline maksimaalne kiirus sõltub kanali laiusest (bandwidth) ja signaali-mürataseme suhtest (SNR). Shannon-Hartley teoreem kirjeldab maksimaalse teoreetilise kiiruse: C = B log2(1+SNR).

Praktikas mõjutavad tegelikku kiirust paljud tegurid: füüsiline keskkond (juhtmega, valgus- või traadita ühendus), kaugus, häired ja võrgukoormus, protokollide lisapakendused ning andmete kadumine. Sageli eristatakse teoreetilist kiirust, tegelikku läbitöötlemiskiirust ning kasulikku kiirust, mis kajastab tegelikult sihtkohta jõudvate andmete hulka.

Võrgu kiirused on sageli asümmeetrilised: allalaadimise kiirus on tavaliselt suurem kui üleslaadimise kiirus. Erinevad standardid ja tehnoloogiad annavad erinevaid tipkiiruseid, näiteks Etherneti kiirused 100 Mbps, 1 Gbps ja 10 Gbps, ning traadita tehnoloogiad nagu Wi‑Fi 802.11n/ac/ax, mille tegelikud kiirused sõltuvad kanalist ja kasutusoludest.

Andmeedastuskiiruste jälgimine on oluline nii tarbijatele kui ettevõtetele, kuna see mõjutab veebisõbralikkust, voogedastust ja andmeedastust. Kiirust hinnatakse tavaliselt võrgutestide teel, mis mõõdavad läbitöötlemiskiirust, viivitust ja muid kvaliteedinäitajaid.