analoogsidevõrgud

Analoogside võrgud on sideühenduste süsteemid, mis edastavad infot analoogsignaalidena. Erinevalt digitaalsidest, kus informatsioon esitatakse diskreetsete väärtuste (nullid ja ühed) jadana, kasutavad analoogvõrgud pidevaid signaale, mille muutuvad omadused nagu amplituud või sagedus vastavad edastatavale infole. Levinuimad analoogsignaalid on helilained ja raadiosignaalid.

Ajalooliselt olid analoogside võrgud esimesteks laialdaselt kasutusel olnud sidevahenditeks. Telefonivõrgud, mis algselt töötasid analoogtehnoloogial, võimaldasid inimestel rääkida üle pikkade vahemaade. Raadiosaated, nii heli- kui pildiedastus, toimisid samuti analoogsignaalide kaudu. Need võrgud olid sageli ehitatud füüsiliste juhtmete, nagu vasktraatide, või õhu kaudu levivate raadiolainete abil.

Analoogsignaalide edastamisel on mitmeid piiranguid. Signaalid võivad aja jooksul degradeeruda ja moonutusi tekitada, eriti pikkadel vahemaadel või korduvate kopeerimiste korral. Signaali kvaliteedi säilitamine on keerukam kui digitaalsüsteemides. Samuti on analoogsignaalide töötlemine ja salvestamine vähem paindlik.

Kuigi tänapäeval domineerib sidevaldkonnas digitaaltehnoloogia selle eeliste tõttu nagu parem signaalikvaliteet, andmete tihendusvõimalused ja paindlikkus, on analoogside võrgud endiselt kasutusel teatud spetsiifilistes rakendustes. Näiteks mõned vanemad telefoniliinid võivad veel analoogühendust kasutada või mõnedes raadiosidesüsteemides on analoogtehnoloogia endiselt praktiline. Analoogvõrkude mõistmine on oluline ka digitaalside süsteemide arengu ajaloo ja põhimõtete taustal.