analoogringhäälingust

Analoogringhääling, tuntud ka kui analoogtelevisioon või analoograadio, on ringhäälingusüsteem, kus saadetud signaal on analoogne laine. See tähendab, et helinagu või pildimustri kujutise muutused vastavad otse saadetava signaali muutustele. Erinevalt digitaalsest ringhäälingust, kus teave kodeeritakse diskreetsete väärtustena, kasutab analoogringhääling pidevat signaalikõverat.

Analoogringhääling oli pikka aega domineeriv tehnoloogia nii televisiooni kui raadio edastamisel. Televisiooni puhul edastati kujutise heledus ja värvus analoogsete raadiosignaalidena. Raadio puhul moduleeriti helisagedus analoogse raadiosignaali amplituudi (AM) või sageduse (FM) abil. Analoogsignaalidel on aga piiranguid, sealhulgas vastuvõtlikkus häiretele, mis võivad põhjustada pildikvaliteedi halvenemist või mürinat helis.

Viimastel aastatel on analoogringhääling järjest enam asendunud digitaalse ringhäälinguga. Digitaalne ringhääling pakub paremat signaali-müra suhet, suuremat ribalaiust ja võimalust edastada rohkem programme sama sagedusala kaudu. Paljud riigid on viinud või viimas analoogringhäälingust digitaalsele üle, lõpetades analoogtelevisiooni ja raadio levitamise. Sellegipoolest võib analoogringhäälingut endiselt leida mõnes piirkonnas või spetsiifilistes rakendustes.