alliteratsiooni

Alliteratsioon on kirjandustehnika, mille puhul lähikonnas asetsevate sõnade algustähed korduvad. See loob helilise rütmi ja kõla, suurendab teksti meeldejäävust ning aitab rõhutada olulisi mõtteid.

Sõna alliteratsioon tuleb ladina keelest alliteratio, mis tähendas algähvide kordumist sõnade alguses. Eesti keeles kasutatakse mõistet samamoodi; sageli nimetatakse ka alliteratsiooniks.

Enamik alliteratsiooni on konsonantide kordumine; mõnikord võib korduda ka vokaal, kuid see on harvemini nimetatav vokaalialiteratsiooniks. Alliteratsioon võib olla järjestikune või ulatuda kahe või enama sõna piires esitähtede kordumiseni.

Funktsioonid ja kasutus hõlmavad helilise efekti loomist, rütmi ja harmooniat teksti sisse toetamist ning rõhutuse suunamist. See lisab stiili ning aitab luua meeleolu, mis on eriti oluline luules, rahvalauludes, retoorikas ja reklaamis. Ka kaasaegses proosas ja online-kirjanduses kasutatakse alliteratsiooni loomingulise või tähelepanu köitva vahendina.

Näide eestikeelsest alliteratsioonist: "Päike paistab põõsaste vahel." See lause kordab algtähti P ja illustreerib klassikalist alliteratsiooni. Alliteratsioon erineb asonantsist, kus korduvad helid ei pea olema sõnade algustähed, vaid võivad esineda teistes positsioonides. Alliteratsioon on sageli seotud stiili ja mängulise keelekasutusega, kuid säilitab selge fonoloogilise eesmärgi.