adoptsioonist

Adoptsioonist (eesti keeles adoptsioon) räägitakse perekonnaõiguse kontekstis kui lapse seadusliku vanemluse loomise protsess uues peres. Adoptsioon muudab lapse vanemluse püsivaks ning annab lapsele staatuse koos hoolduse ja vastutusega.

Vormid: riigi sees adoptsioon (kodumaa adoptsioon), rahvusvaheline adoptsioon, lähisugulaste adoptsioon ning abikaasa või partneri lapse adoptsioon. Adoptsioon võib olla avatud või suletud (osaliselt avatud), mis puudutab kontaktide jätkumist ja teabevahetust.

Protsess: taotluse esitamist kohtule, lapse huvide hindamist, kodu-uuringut ja taustakontrolle. Enne otsust lõpetatakse bioloogiliste vanemate õigused, seejärel kohtuotsusega kinnitatakse uus vanemluse seos. Nõusolekud vanematelt ja kohustuste selgitamine on menetluse oluline osa. Pärast adoptsiooni on tavaliselt kättesaadavad nõustamisteenused ja jätkuv tugi.

Järelhooldus ja õigused: adoptsioon on püsiv muutus; sageli toimivad kohalikes või rahvusvahelistes süsteemides toetusprogrammid, mis aitavad tagada lapse stabiilsuse ja vanemluse toimimise.

Väljakutsed: adoptsiooniga seotud eetilised ja kultuurilised küsimused, identiteedi teadvustamine ja konfidentsiaalsus. Rahvusvahelises adoptsioonis võib esineda lisapiiranguid ning riikidevahelised õiguslikud erisused. Adoptsioon on seega üks viis pakkuda lapsele püsiv perekond, kus huvi ja heaolu jäävad keskmesse.