aberratsioonide

Aberratsioonid optikas on kõrvalekalded ideaalsetest kujutistest, mis tekivad valguse läbimisel läbi objektiivi või muu optilise süsteemi. Need kõrvalekalded põhjustavad, et pildil olevad punktobjektid ei konvergu ühte punkti, vaid tekivad udulised või värviliselt lõhestunud kujutised ning pildi teravus ja geomeetria võivad olla moonutatud. Abberatsioonid tulenevad süsteemi geomeetriast, materjalide dispersioonist ja valguse lainepikkuse sõltuvusest.

Peamised aberratsioonide liigid jaotuvad monokromaatilisteks (geomeetrilisteks) ning kromaatilisteks. Monokromaatilised tüübid hõlmavad sferilist aberratsiooni (kõrvalekalded fookuspunktsiooni suhtes), astigmatismi (teravuse erinevus erinevatel tasanditel), koma (pildi servade deformatsioon) ning välja kõverust (fookuse muutumine üle pildi servade). Distorsioon on geomeetriline moonutatus, mis muudab kujutise proportsioone, peamiselt pildi servade ja keskosa vahel.

Kromaatilised aberratsioonid tekivad erinevate lainepikkuste refraktsioonierinevuste tõttu ja võivad esineda longitudinaalseid (pikenduslike) ning lateraalsete (kõrgus- või külgjoonte) vormidena. Neid heiratakse tavaliselt vähendada, kasutades mitmekihilisi materjale (achromaat- või apochromaatlensed), erineva dispersiooniga elemente ning täiendavaid optilisi konstruktsioone.

Korretsioonimeetodid hõlmavad asferiliste pindade ja mitmeelemendiliste süsteemide kasutamist ning optiliste materjalide valikut, mis vähendavad dispersiooni. Adaptatsioon-optika ja digitaalne järeltöötlus on kaasaegsed lisandused pildi kvaliteedi parandamisel. Aberratsioonid on olulised kaalutlused fotograafia, astronoomia ja mikroskoopia valdkondades, kus kujutise teravus ja täpsus on kriitilised.