Võõrlaenude

Võõrlaenud on sõnad ja fraasid, mis pärinevad teistest keeltest ning on ajaga integreeritud eesti leksikasse. Need laenud muutuvad keele kasutamisel osaks igapäevastest sõnavarast ning võivad kohanduda Eesti keele fonoloogiliste ja morfoloogiliste reeglitega.

Allikate ja valdkondade osas on võõrlaenudel laialdased päritolu: saksa, rootsi, vene, prantsuse ja inglise keel on olnud ajalooliselt olulised allikad. Enamasti laenatakse terminid tehnoloogia, äri, kultuuri ja igapäevaelu jaoks. Levinud näited: telefon (telephone), televiisor (television), restoran (restaurant), šokolaad (chocolate), faks (fax), internet (internet).

Võõrlaenud kohanduvad eestlase fonoloogiale ja morfoloogiale. Nad võtavad vastu eestipärast hääldust, võivad võtta Eesti lõppe ja käänata vastavalt keele sõnavara reeglitele. Samas on olemas nii otse võõrlaenud kui ka kalduvused luua eestipäraseid vorme (näiteks lõpmatus, käänuv vorm). Mõned laenud on saanud väga püsivateks osadeks sõnavarast ning neid kasutatakse aktiivselt erinevates kõne- ja kirjalikes kontekstides.

Ajalooliselt on võõrlaenud järginud keelekontaktide mustreid: varasemaid laene tõid Saksamaa ja Rootsi mõju, poola ja vene keeled on mõjutanud terminoloogiat, ning viimastel sajanditel on inglise keel olnud domineeriv allikas tehnoloogia ja äri vallal. Eesti keele institutsioonid tegelevad laenude mõjude jälgimise ja vajadusel eesti keele variantide ja uusloomade väljatöötamisega.

Võõrlaenud rikastavad keelt ja võimaldavad nimetada uusi kontseptsioone, kuid nende mõistmine ja korrapärane kasutus on osa keelelises arengus.