Välisplaneedid

Välisplaneedid (eksoplaned) on planeedid, mis tiirlevad tähtede ümber väljaspool meie Päikesesüsteemi. Neid leidub väga erinevates suurustes ja koostises: kivistest super-Earth’idest kuni gaasijupiteriteni; mõned tiirlevad väga lähedal oma tähe ümber, teised kaugel, ja on ka planeete, mis ei ole ühegi tähe küljes kinni vaid vabalt hõljuvad.

Avastamine sõltub mitmest meetodist. Peamised on transiitmeetod, mille käigus planeedi läbipääs tähe ees põhjustab tähe valguse ajutist kahanemist, ja radiaalvõnkumus (Doppler) meetod, mis jälgib tähe kiirusmuutusi gravitatsioonilise mõju tõttu. Täienduvad tehnikad hõlmavad otsest pildistamist, gravitatsioonilist mikrolensing ja astrometriat. Suur osa edusammudest tuleb kosmosemissioonidelt nagu Kepler ja TESS, mis on tuvastanud sadu ja tuhandeid eksoplanete.

Kuulsamad näited on 51 Pegasi b (avastatud 1995) – esimene eksoplanet, mis tiirles Päikesesarnase tähe ümber; Proxima Centauri b (2016) – lähim teadaolev eksoplanet; TRAPPIST-1 süsteem (2017) – seitse Maa-suuruse planeeti; HD 209458 b (1999) – esimene transiidi teel tõendatud eksoplaneet.

Välisplaneedid on väga erineva suuruse, koostise ja orbiidiga. Paljud asuvad oma tähe elukõlbliku tsooni, kus võib leiduda vedelat vett; tegelik eluvõimalus sõltub atmosfääri omadustest ja tähevalgusest. Atmosfääri koostist on võimalik tuvastada transiit-spektroskoopiaga.

Uuringud välisplaneetide kohta annavad olulise ülevaate planeetide tekkest, koostisest ja eluvõimaluste ulatusest universumis. Tulevik lubab teadmisi suurendada James Webbi kosmose teleskoobi ja suuremate maapealsete instrumentidega, mis võimaldavad täpsemaid mõõtmisi planeetide massi, suuruse ja atmosfääri kohta.