Virtuaaliseerimissüsteemide

Virtuaaliseerimissüsteemid on tehnoloogia, mis võimaldab luua virtuaalseid ehk tarkvarapõhiseid versioone füüsilistest arvutiresurssidest, nagu serverid, salvestusseadmed, võrgud ja operatsioonisüsteemid. Selle asemel, et kasutada ühte füüsilist serverit ühele tööülesandele, võimaldab virtualiseerimine selle füüsilise serveri jagada mitmeks virtuaalseks serveriks.

Peamine komponent virtuaaliseerimissüsteemis on hüperviisor. Hüperviisor, tuntud ka kui virtuaalmasina monitor (VMM), on tarkvarakiht, mis eraldab füüsilise riistvara operatsioonisüsteemidest. See võimaldab mitmel operatsioonisüsteemil, mida nimetatakse külalissüsteemideks, töötada ühel füüsilisel masinal. Hüperviisorid jagunevad kahte tüüpi: tüüp 1 (bare-metal) ja tüüp 2 (hosted). Tüüp 1 hüperviisorid installitakse otse füüsilisele riistvarale, samas kui tüüp 2 hüperviisorid installitakse olemasolevale operatsioonisüsteemile.

Virtuaaliseerimissüsteemide eelised hõlmavad riistvara paremat kasutamist, kulude vähendamist (vähem füüsilist riistvara vajalik), suuremat paindlikkust ja töökindlust ning lihtsustatud haldamist. Need võimaldavad ka töökoormusi hõlpsalt ühest füüsilisest masinast teise teisaldada, parendades ressursside jaotust ja võimaldades kiiremat taastumist probleemide korral. Virtuaaliseerimist kasutatakse laialdaselt andmekeskustes, pilvandmetöötluses ja tarkvaraarenduses.