Viljastumise

Viljastumine on geneetilise paljunemise protsess, mille käigus munarakk ja seemnerakk ühinevad ning tekib diploidsesse zigoot. Zigoot sisaldab vanemate geneetilist materjali ning hakkab arengu käigus muutuma järglaseks. Viljastumine võimaldab geneetilist rekombinatsiooni ja suurendab populatsiooni geneetilist varieeruvust.

Organismide viljastumise mehhanismid erinevad. Loomade puhul on sageli sisemine viljastumine, kui sperma siseneb reproduktiivsüsteemi ja kohtub munarakkuga keha sees. Väline viljastumine esineb vees elavates liikides, kus gametid vabanevad väliskeskkonda ja viljastumine toimub vees. Enamikul liikidel on spetsiifilised kaitse ja signaalreaktsioonid, mis tagavad gametite kohtumise ja viljastumise.

Taimes toimub viljastumine peamiselt lillede kaudu. Tolm jõuab stigma peale, tolmutüvi kasvab läbi stili embrüosaki ja toob kaasa spermatoosoidid. Angiospermides on levinud topeltviljastumine: üks spermaat fertilise munaraku, moodustades zigooti, ja teine ühendub keskosaga, moodustades endospermiks toitainete varu.

Pärast viljastumist zigoot alustab mitotsesse arengut ja embrüo kujunemist. Viljastumine on tihedalt seotud loote ja järglase arengu ning geneetilise koostise põhialustega. Ka kaasaegses meditsiinis kasutatakse viljastumist, näiteks in vitro viljastamist (IVF) ja intratsellulaarset sperma injektsiooni (ICSI), kui loomuliku viljastumise võimalused on piiratud.