Viljakuse

Viljakus on elusorganismi võime paljuneda ja järglasi tekitada. Mõistet kasutatakse nii bioloogilises kui ka demograafilises kontekstis. Bioloogilises tähenduses eristatakse viljakust ehk fecundity – potentsiaalset järglaste arvu, mida isend sünnitada või sigitada võib – ning viljakuslikkust ehk fertility – kui sageli tekituvad isendid sigimisi või sünnitusi kindlal ajaperioodil. Inimese viljakus sõltub nii geneetilistest kui ka tervise ja elutingimustest.

Demograafias kirjeldab viljakus rahvastiku sündivust. Üldviljakus ehk total fertility rate (TFR) näitab keskmist laste arv naise kohta kogu elu jooksul. Viljakust mõjutavad laias laastus vanus, tervis, juurdepääs viljakuse nõustamisele ja kontratseptsioonile, haridus ning majanduslikud tingimused ja kultuurilised normid.

Maailmas on viljakus viimastel aastakümnetel langenud paljudes riikides, peamiselt tänu suurenenud naiste haridusele ja osalusel tööturul, parematele tervishoiuteenustele ning poliitikatele, mis mõjutavad pereplaneerimist. Siiski on piirkonniti erinevusi: mõnes regioonis on viljakus kõrgem ja jätkuvalt oluline demograafiline tegur.

Märgistus ja tähtsus: TFR, vanusele põhinevad viljakusnäitajad ning rahvastiku vananemise märke kasutavad teadlased ja poliitikakujundajad planeerimisel ning sotsiaalsetes otsustes. Ökoloogilises ja agronoomilises kontekstis kirjeldab viljakus samuti populatsioonide paljunemisvõimet ja see mõjutab ökosüsteemide dünaamikat.