Viirusklassifikatsiooni

Viirusklassifikatsiooni viitab järjestatud süsteemi, milles viirused korraldatakse omavaheliste iseloomustavate omaduste alusel. Põhimõtteid ja standardsid teostab Rahvusvaheline Viiriste Klassifikatsiooni Komitee (ICTV), mis haldab viiruste ametlikku nimekirja ja nende hierarhiat. Klassifikatsiooni skeem jaguneb tavaliselt neljale tasandile: perekond (family), alimärgi pealkond (subfamily), rühm (genus) ja liik (species). Iga tasand kirjeldab järjest pigem üldisema ja spetsiifilisema omaduste komplekti, kus perekond hõlmab laia valikut viirusi molekulaarset, morfoloogilist ja tereneva tarbetu sõltumatust, ühendades viirused, mille episuon mõistse mehhanismid on sarnased.

Lisaks ICTV hierarhillisele struktuurile on tähtis ka Baltimore’i klassifitseerimismeetod, mis korraldab viirused nende RNA/DNA tüüpide ja sünteesi strateegiate põhjal. See ainuühel põhinev klassifikatsioon annab kiire ülevaate viiruse replikatsiooniplaanist ja äratuntavad sub-klassid, kus K1, K2,... K7 tähistavad seitsme põhietapid.

Viirusklassifikatsiooni arendamine on tihe takistatud uute viiruste avastamisega ja joolikute allikate demonstide täiendamisega. Sõltuvalt filtridest on ellu viitud palju uusi taxoonilisiüksusi, eriti serrootoloogiliste viiruste puhul, mis ei kasuta tavapäraseid mõõtmeid, vaid elektronskoopiliste oma struktuuride põhjal.

Õige klassifikatsioonihalduse tagab seostatud uuringute võõrumõistmise, diagnostika ja farmakoloogiliste abivahendite arendamise keskmes, et viiruste erinevad bioloogilised käitumised õigesti mõistata.