Verekaotuste

Verekaotused on verekaotus vereringest, mis võib olla väljast nähtav (verejooks) või sisemine verejooks kehaõõntesse või kudedesse. Need võivad olla ägedad (kiire ja mahukas verekaotus) või kroonilised (pidev, väiksem verekaotus). Verekaotuste põhjused on mitmekesised: trauma ja operatsioonid, seedetrakti verejooksud (nt haavandid), sünnituslikud verejooksud, ajuvõi kopsuverejooksud ning verehüübimis- või koaguleerimishäired.

Olulisimad riskid tulenevad veremahtu vähendamisest: suur või kiire verekaotus võib viia hüpoolemia ja šokini. Täiskasvanu vere maht on umbes 5 liitrit; märkimisväärne verekaotus võib tekkida kiiresti. Märgid hõlmavad kiirenenud pulssi, madalat vererõhku, kahvatust, higistamist, väsimust ja õhupuudust; raskematel juhtudel võib ilmneda segasus.

Diagnoos põhineb kliinilisel hindamisel ning laboratoorsetel uuringutel: hemoglobiin ja hematokrit, hüübimisnäitajad, vajadusel veregrupp ja crossmatch. Vajadusel täiendatakse uuringuid verejooksu allika leidmiseks.

Ravi keskmes on verejooksu peatamine ja veremahtide korrigeerimine. Esmased meetmed on verejooksu kontrollimine, vedelikukorrektsioon (isotonilised lahused) ja vajadusel vereülekanded; etioloogiline ravi rakendatakse vastavalt allikale. Rasketel juhtudel koordineerib ravi erakorraline meditsiini meeskond.

Ennetus hõlmab vigastuste vähendamist, varajast haiguste diagnoosimist ning krooniliste verekaotuste korral raua ja toitainete vajalikkuse lisamist.