Valuutavahetuslepingud

Valuutavahetuslepingud on finantslepingud, mille alusel kaks osapoolt kohustuvad vahetama kindla summa kahe valuuta vahel kindla tähtaega või tähtaegade kogumi alusel. Lepingud võivad hõlmata erinevaid vorme, sealhulgas spot-, forward- ja swap-tehinguid, ning neid kasutatakse peamiselt valuutariski maandamiseks ja rahavoogude planeerimise lihtsustamiseks.

Spot-lepingus vahetatakse valuutad kohe või lühikese viivitusega, tavaliselt kahe tööpäeva jooksul. Forward-leping fikseerib kurssi ja tehingu täitmise teatud tulevikus, võimaldades osapooltel vältida ootamatut kursimuutust. Swap-leping ühendab kaks vastasmõistlikku tehingut, sageli spot-tehingu ja forward-tehingu, mis võimaldab samaaegselt vahetada raha ning katta intressierinevuste põhjustatud riskid. Valuutavahetuslepinguid kasutatakse nii ettevõtete kui ka finantsasutuste poolt, et tagada stabiilsemad kulud või tulud, ning neid on tavaliselt kasutusel rahvusvaheliste äriade või investeeringute finantseerimisel.

Põhimuutujateks on tähtaeg, summa, valuutapaar, kurss ja täitmise viis. Regulatiivne raamistik, mis mõjutab valuutavahetuslepinguid, hõlmab peamiselt Euroopa Liidu miinimumnõudeid OTC-derivaatide kohta (EMIR, MiFID II), mis puudutavad tehingute läbipaistvust, aruandlust ja vajadusel kauplemiskohustusi. Krediidi- ja likviidsusriskid, samuti hinnamõjutustega seotud riskid, on olulised tähelepanu all.

Näide: Eesti ettevõte peab kolme kuu pärast tasuma 1,0 miljon USD väliste tarnijate ees; ta sõlmib forward-lepingu, et vahetada kolme kuu pärast 1,0 miljon USD eurode vastu kindla kurssi, tagades kulud jaotatuna ette.