Uurimiskontekstides

Uurimiskontekstides on termin, mis viitab uurimustöö või teadusliku tegevuse jätkusuutlikkusele, mõju ulatusele ning sidususele laiemas teaduslikus, sotsiaalses või majanduslikus kontekstis. See mõiste rõhutab uurimistöö sobivust ning vastavust olemasolevatele teaduslikele standarditele, vahenditele ja eesmärkidele ning selle potentsiaali pakkuda väärtuslikku teadmiste ning praktikate kujundamisel.

Uurimiskontekstis arvestatakse sageli uuringu eesmärke, uurimisküsimusi ning valdkonnasiseseid või interdistsiplinaarseid seoseid. Selle kaudu hindatakse, kuidas uurimus sobitub teaduslikku discoursesse ning kas see vastab aktuaalsetele teaduslikele, tehnoloogilistele või sotsiaalsetele vajadustele. Oluline on ka uuritava valdkonna spetsiifika ning praktikate, ehk kuidas töö toetab olemasolevaid teadmisi ning kas seda saab kasutada konkreetsete probleemide lahendamiseks või uusimate teaduslike teooriate testimiseks.

Uurimiskontektsepe võib vaadelda nii makro- kui ka mikrotasandil, hõlmates näiteks riigi teadusasutuste, rahvusvaheliste uurimisvõrgustike või konkreetsete kogukondade ja institutsioonide vaatenurki. Lisaks on tähtis hinnata uurimuses kasutatavaid metoodikaid ning olemasolevaid ressursse, et kindlaks teha uuringu jätkusuutlikkus ja võimalik mõju.

Kokkuvõttes tegeleb uurimiskontekstides sobivuse ning eesmärgipärasuse analüüsiga, aidates kindlaks teha, kas ja kuidas uurimisprogramm või projekt toetab terviklikult uuenduslikkust ning teaduslike eesmärkide saavutamist, võttes arvesse erinevate sidusettevõtete ning kogukondade vajadusi ning võimalusi.