Töötamiskõlbmatus

Töötamiskõlbmatus on Eesti keeles töövõimetuse või töövõimetuse seisund, kus isik ei suuda tervislikel põhjustel ülalpidamist tagavates töökohustustes osutada. See võib olla ajutine või püsiv ning täielik (kõik töö tegemine on välistatud) või osaline (kindlate tööde või töövõimaluste piirangud).

Põhjused võivad olla nii kroonilised haigused, tõsised vigastused kui ka vaimse tervise häired. Töötamiskõlbmatus määratakse sageli funktsionaalsete piirangute ja prognoosi põhjal ning see võib muutuda ajas vastavalt ravile, taastumisele või rehabilitatsioonile. Töökoormuse ja töö iseloom võivad mõjutada hindamist, samuti töövõime hindamise süsteemid ning mitmesugu erinevad spetsialistide hinnangud.

Hindamine ja õigused: Töötamiskõlbmatus hindavad tavaliselt arstid ja teised tervishoiuspetsialistid ning otsuseid võidakse kinnitada või täpsustada sotsiaalkindlustusele esitatud andmete alusel. Eestis võib pikaajaline või püsiv töövõimetus mõjutada õigust haigusrahale, puudega inimeste sotsiaalkindlustusprogrammidele või muudeks toodud hüvedele; vajadusel võib toimuda perioodiline taasesitamine. Lisaks võivad tööandjad ja sotsiaalvõrgustikud pakkuda töövõimetusperioodil rekonstrueerimise ja tööalase koolituse võimalusi.

Ravi ja toetus: Töötamiskõlbmatu isik võib vajada meditsiinilist ravi, rehabilitatsioonitööd ning töövõime taastamist või kohandamist tööturul. Tööandjate ja sotsiaalsete institutsioonide roll hõlmab töövõime säilitamist või taasloomimist, sh töökohtade kohandamist ja töölenaasmise toetust. see teema on tihedalt seotud Eesti sotsiaalkindlustuse ning töö- ja sotsiaalteenustega.